Mida rohkem ma end kosmeetika tagatoas kodusemalt tundma hakkan, seda enam ujub päevavalgele teemasid, mis paljastavad müüdid tegelikkusest – bakterid, toodete säilimine ja pidev dilemma looduskosmeetika versus säilitusained vahel. Ma loen igalt poolt,  kuidas kosmeetika tootjad räägivad kui kasulik ja tervislik oli vanasti kosmeetika ja kuidas sada aastat tagasi valitses kosmeetikatööstuses nii puhas ja looduslik nn keemiavaba kosmeetika.
Vabandage väga aga nii see ei olnud. Ma ei hakka teemat pikalt sisse juhatama vaid asun kohe asja kallale. 1910ndatel aastatel kui kosmeetikatööstuse lipulaev hakkas koos parfüümitööstusega sõitma Pariisi tänavate butiikidesse ja kaubamajadesse siis ei olnud veel  kellelgi õrna aimu, et ühel ilusal päeval saab kosmeetikatööstus maailmas üheks
arvestatavaks tööstusharuks. Enne 1910 aastaid olid sellised tooted nn letialune kaup, mis mõeldud vaid kõrgemast soost daamidele ja rikkaid mehi teenindavatele lõbunaistele.
Uue toote sünniga muutus kõik, kortsudevastane näokreem La Belle Cocotte sai kiiresti suureks müügihitiks. Ka salajaste retseptidega nooruseliksiirid olid iga endast lugupidava naise buduaaris. Uudsed ideed viisid kiiresti põseruužid, puudrid ja imekreemid kaubandusse ja õige pea ilutsesid juba kaubamajade vaateakendel kaunid kreemipurgid, parfüümid ja muud ilutooted – algas uus ajastu, edvistamise ja uhkeldamise kümnend.
Enam ei olnud moes veresoonte rõhutamine vesivärvidega, jaapani riisipuuder oli ja on tänaseni omal kohal, nüüd oli  ka noorendav kreem must be toode.  Näonaha probleeme leevendati ja kreeme säilitati arseeniga. Mõistatuslikel surmadel ja sagedastel nürisünnitustel, maksa, neeru, seedetrakti ja närvisüsteemi kahjustustustel ei osatud veel seost luua arseeniga, seda peeti ju imeravimiks. Baktereid kreemis tappis aine muidugi tõhusalt kuid pikema ajalisel kasutamisel mõjus arseen sama tõhusalt paljudele naistele. Päris avalikuks ei saanud need seosed mitte kunagi. Ometi kõik ju teadsid lugusid kuidas õukonna intriige ja armukadedust lahendati arseeniga, kuidas salapäraste mõrvade põhjuseks ei olnud mitte nõiduslikud rituaalid vaid  sageli arseenimürgitus,. Ja ometi inimesed muutusid pimedaks ja ärihaid nägijaks. Arseeni kasutati kosmeetikatööstuses veel pikalt, kuigi väiksemas ja nn ohutus koguses.

Arseeniühendeid on palju ja arseeni varud on praktiliselt piiramatud. Kõik vees lahustuvad arseeniühendid on organismile mürgised. Surmav kogus inimesele on 0,05–0,1 g  vot nii ütleb Vikipeedia. Muuses alles mõned aastad tagasi avastati läbiviidud uuringus 49 tuntud brändide kosmeetikatoodet,  milles analüüsiti arseeni, kaadiumi, vase, berülliumi, nikli, seleeni ja talliumi olemasolu. Toodetest leiti kõiki metalle peale vase, pliid leiti huulepulkadest. Ilmselt  väga pikalt säilivates kosmeetika toodetes kasutakse arseeni tänaseni, kuid väiksemas koguses, niimoodi on võimalik tooteid säilitada terve põlvkonna jagu ja veel kauemgi. Nii mürgisesse keskkonda bakter ei teki mitte ühelgil juhul. Täna on õnneks olukord suht kontrolli all ja lubatud säilitusainete kogused on imepisikesed. Loodetavasti nimetatud aineid Euroopa kosmeetika tööstuses enam ei leidu ega kasutata. Aga mujal?  Ärge unustage, me räägime maailmas ühest tulutoovamast tööstusharust – ja kõik saladusteloorid meie jaoks ei paljastu ilmselt mitte kunagi.

Mis edasi sai. Filmitööstus loomulikult. Tekkisid staarkultused ja kosmeetika tööstus vuhises täistuuridel miljarditesse dollaritesse. Populaarseks  muutus uus säiltusaine, milleks oli  aeglane tapja – elavhõbe.

autor: Sigrid Keskküla