Mõrvar kreemipurgis
Vabandage väga aga nii see ei olnud. Ma ei hakka teemat pikalt sisse juhatama vaid asun kohe asja kallale. 1910ndatel aastatel kui kosmeetikatööstuse lipulaev hakkas koos parfüümitööstusega sõitma Pariisi tänavate butiikidesse ja kaubamajadesse siis ei olnud veel kellelgi õrna aimu, et ühel ilusal päeval saab kosmeetikatööstus maailmas üheks
arvestatavaks tööstusharuks. Enne 1910 aastaid olid sellised tooted nn letialune kaup, mis mõeldud vaid kõrgemast soost daamidele ja rikkaid mehi teenindavatele lõbunaistele.


Arseeniühendeid on palju ja arseeni varud on praktiliselt piiramatud. Kõik vees lahustuvad arseeniühendid on organismile mürgised. Surmav kogus inimesele on 0,05–0,1 g vot nii ütleb Vikipeedia. Muuses alles mõned aastad tagasi avastati läbiviidud uuringus 49 tuntud brändide kosmeetikatoodet, milles analüüsiti arseeni, kaadiumi, vase, berülliumi, nikli, seleeni ja talliumi olemasolu. Toodetest leiti kõiki metalle peale vase, pliid leiti huulepulkadest. Ilmselt väga pikalt säilivates kosmeetika toodetes kasutakse arseeni tänaseni, kuid väiksemas koguses, niimoodi on võimalik tooteid säilitada terve põlvkonna jagu ja veel kauemgi. Nii mürgisesse keskkonda bakter ei teki mitte ühelgil juhul. Täna on õnneks olukord suht kontrolli all ja lubatud säilitusainete kogused on imepisikesed. Loodetavasti nimetatud aineid Euroopa kosmeetika tööstuses enam ei leidu ega kasutata. Aga mujal? Ärge unustage, me räägime maailmas ühest tulutoovamast tööstusharust – ja kõik saladusteloorid meie jaoks ei paljastu ilmselt mitte kunagi.
Mis edasi sai. Filmitööstus loomulikult. Tekkisid staarkultused ja kosmeetika tööstus vuhises täistuuridel miljarditesse dollaritesse. Populaarseks muutus uus säiltusaine, milleks oli aeglane tapja – elavhõbe.
autor: Sigrid Keskküla