Ühel ilusal suvisel päikesepaistelisel päeval tuli mul idee teha midagi eriti luksuslikku, midagi sellist, millel oleks veelgi suurem väärtus kui lihtsalt heade koostisainetega tootel. Kulda ja hõbedat juba oma kreemides kasutan, soovisin teha midagi, millest igaüks saab spirituaalset tuge ja väge. Ei ole olemas naist, kellele ei meeldiks vääriskivid ja kui isegi kuskil on, siis ta kindlasti ei loe minu blogi ega kasuta minu tooteid.
Otsustasin teha seerumid, milles kasutan mineraale kuid need peavad olema naturaalsed, lihvimata ja hea kvaliteediga. Vaja on rubiini, berülli – smaragdi, akvamariini,
perodiiti, hea õnne korral brilliante ja sinist safiiri. Leidsin kiiresti vajalikud kontaktid googlist, kuid see, mis nad mulle pakkusid oli kaugel sellest, mida ma tegelikult soovisin. Tellisin proovipartii neti teel ja sain vastu näppe 🙂 Ok summa ei olnud suur ja õppetund kiire ja üsna valutu. Mahavisatud raha, ebakvaliteetset smaragdi toortükikesed, rubiiniliiva ja ohtralt kauneid tänusõnu ülekantud raha eest. Üsna kiiresti sai selgeks, et nii lihtsalt need asjad päris elus siiski ei käi.
Mul tuli mineraalidele ise järgi minna, aga kuhu. Tahtsin kvaliteetseid kive, väikest kogust ja töötlemta, lihvimata kujul. Kivid peavad olema kontrollitavad ja leida tuleb kohapealne gemmoloog, kes tunneb asja. Gemmoloog oskab määrata vääriskive ja -metalle ning annab välja sertifikaadi nende ehtsuse kohta. Kuigi kivimääramist lihtsustavad tänapäeval mitmed aparaadid, peab gemmoloog nende kasutamist õppima maailma eri kohtades ja kaevandustes praktikal olles. Kive määrata ja nõuandeid jagada oskab ka suurema kogemuste pagasiga juveliir. Teatavasti liigub värvitud sünteetilisi kive ja muid mutatsioone hordidena. Uurisime erinevaid kaevandusi, kokkuostjate kontakte, ületoomisega seotud tollinüansse ja muid piiranguid. Vahendajaid ja liigkasuvõtjaid leidsime küll ja veel. Idee jäi küpsema ja oma õiget aega ootama.
Ühel hommikul sõitsime Tallinnasse asju ajama. Sõime ja jõime tänavatoitu ja kõmpisime siis uudistama üht vanalinnas asuvat uut antiigipoodi. Poest ostsin omale indiast toodud mittekvaliteetse rubiiniga käevõru. Müüja oli nii eksootilise välimusega, et küsisin temalt, kuidas on võimalik meie nii külma suve jooksul olla nii kauni päevitusega. Tema vastas, et tuli just Indiast, kus on elanud 7 aastat. Tegi omale siia poekese ja kolis Eestisse tagasi. Uurisin oma käevõru kohta ja siit tuli info suurimatest kivide turgudest jne. Olin sattunud väga õige inimese juurde. Rääkisin talle oma loo ja ta andis mulle kontakti Euroopast ja andmed linna kohta, kuhu ja kelle poole peaksin pöörduma. Lahkusin õnnelikult poest. Kuna poepidaja palus, et ma seda kohta ei avalikusta siis ma seda ka siin blogis ei tee.
Leidsime koha Euroopas, mis kubiseb gemmoloogidest, juveliiridest ja mida ümbritsevad ohtralt kaevandused. Mõtlesime siis nii, et kui me sealt soovitatud kontakti ja kvaliteetseid kive ei leia, siis võtame seda sõitu perekondliku reisina. Kuna minu abikaasa toetab mind kõiges, siis ta tuli ka selle ideega kaasa. No lähme käime seal siis ära kui sa seda tõesti nii väga tahad. Kui te küsite, miks ma seda nii väga tahtsin, siis ma ei oska sellele vastata, nagu mingi kummaline jõud ja energia suunas, et just nii on vaja.
Sõitsime välja 15 augustil, minu juubeli sünnipäeval, kell 20.00, mil sain täpselt 40 aastaseks. Reedel 18 augustil jõudsime kohale tundmatusse linna. Vihma sadas ja tuul vihises, olime kuski mägedevahelises külakeses, hakkasime otsima majutust. Vabu kohti ei olnud, kuna käimas on maailma meistrivõistlused rallis. Ei ole võimalik, no mida helli. Lõpuks leidsime ühe hirmkalli hotelli, milles oli üks vaba sviit. See oli selgelt üle makstud ja selle raha eest oleks saanud seal elada nädal aega. Mõne aja pärast avastasin, et minu telefon läks katki, kuna hotelli magnetkaart oli käekotis selle vastas. Oma kontaktile ma ei saanud helistada. Silm läks märjaks ja meel kurvaks.
Hakkasin vaikselt hotelli omaniku käest meeleheitlikult kivide kohta uurima ja tal olid erinevad kontaktid varukast võtta. Kuid asi oli selles, et kaks nendest oli puhkusele sõitnud ja üks tegeleb ainult eritellimustega (kihlasõrmused jne). Siis aga tuli meie taga seisvalt vanaproualt üks tore vihje, minge jalutage linnas ringi, siin tegeleb kividega iga teine. Mõeldud tehtud – jalutasime õhtuga läbi pool linnakest ja mida me nägime, reaalsest igal pool olid kivid, töökojad, poekesed, vabrikud jne. Aga seda, mida mina otsima läksin vaateakendelt ei leidnud. Hommik on õhtust targem.
Alustasime oma tuuri varakult käisime poest poodi ja uurisime juveliiride käest infot, meile näidati igasuguseid kive alates turmaliinist lõpetades kallimateni, juba lihvitud haruldused noh nii umbes 25000 eurosed kivid. Olid küll ilusad aga mõeldud siiski jõukatele. Äkki peatusin ühe poe ees, mille vaateaknad tirisid mind sisse hästi tagasihoidlikku poodi, kus kohapeal lihvimisaparaadid, puurid, hunnik suurendusklaase, ühtlane segadus ja kastide, sahtlite viise kive. Küsisin, et kas tohin siin natuke ringi vaadata ja peatusin akvamariini kasti juures, valisin ilusamad kivid välja. Härra küsis mult vigases ingise keeles, et mis neiu soovivad? Ma rääkisin sellele härrale oma loo ära. Ta palus mul veidi oodata ja siis… tuli ta tagant ruumist välja smaragdi kastiga, lubas mul sobivad tükid ise välja valida ja nii me seal siis istusime ja koos sorteerisime nädal tagasi Aafrikast saabunud smaragde, rubiine jne.
Teate kui ma neid ilusaid rohelisi kivikesi nägin olin ma justkui nõiutud, nii kvaliteetseid ja läbikumavaid ilusaid rohelisi smaragde ma polnud veel enne osta saanud. Mees on ehteid valmistanud üle 30 aasta, teadis kividest kõike, terve oma nooruse veetnud kaevandusest kaevandusse. Oli vähese jutuga, kuid need lühilaused olid ülimalt informatiivsed. Peale mõne tunni möödumist suundusime kaevanduse tehasesse, kus sain soetada hunnik kive kuid minu ülesandeks jäi need kõik ise ära sorteerida, kaaluda, eraldi pakendada ja siis alles maksta. Edasi ootas meid juba tuur kaevandusse. Sellest kõigest lähemalt kirjutan aga mõni teine kord.
Ma olin sattunud paradiisi ja muinasjuttu ühe korraga. Siit õppetund, ära anna kunagi alla, sa võid olla kolme sammu kaugusel kullast. Napoleon Hill loobus oma unistustest leida kulda ja seda kõigest meetri kaugusel kohast, kus avastati hiljem suurim kullasoon. Ta otsis valest kohast ja müüs oma maalapi maha kaltsukaupmehele, kes kaasas vastavad spetsialistid ja leidis ise suurima kullasoone. Ta sai multimiljonäriks.
Ehk siis loobuda on alati kergem. PS! Seerumid tulevad. Esimene partii valmib juba õige pea.
Sigrid Keskküla
